Armas Kuldjuukseline Põhjamaa Neid,
kelle silmadesse võib uppuda, ilma, et oleks lootustki leida õlekõrt, mis välja aitaks :). Või hoopis Nõid, kes oma silmadesse manab kujutluse, et need ongi, mille poole tuleb tormata, et mitte uppuda, aga uppumine on paratamatu?
Loodetavasti jõudsid ilusasti kohale ja seal võeti Sind vastu tordi ja lillede ja šampusega ja "Jäääär" mängis:
"Sinul on ühe võõra lille nimi, mis minu aias pole kasvanud
Sinul on sinu elu ja su maailm, mida minu käed ei ole puutunud
Minul on see kõik mis mul on olnud ja ma ei taha mõelda edasi
Minul on üks kallis asi kadund ja seda sa ei anna tagasi
Kuid vahel ma tunnen et kõik on võimalik"
:-)
Või loeti hoopis Doris Kareva luuletusi, näiteks seda, millest neutraalne killuke on subjekti real (...tahad kuulda, tule lähemale, tahad tunda, tule päris ligi...)? (keelenäitamise koht)
Tegelikult on mul vist lihtsalt kade meel, et ma ise ei saanud olla Sul vastas lillede ja tordiga :)
------------------------------------------------
Ehitamine edeneb selliselt, et tunnen ennast pärast seda nädalat nagu noor põder - pruun ja enam ei lähe õhtuti lihased haigeks - ehkki nelja meetri kõrgusel sarikate vahel turnimine ei paku enam nii suurt lusti, kui aastaid tagasi. Gümnaasiumi ajal käisin restaureerimistöödel (suvel) ja ehitades katust Kuressaare lossi kõrgemale tornile, ronisin kord sinna päris tippu, ühe käega hoidsin kukest kinni, seisin ühel jalal ja kiresin kuke moodi - päris tobe ju :)
Tegelikult kulub selle kuramuse ehitamise peale aeg, mis oli planeeritud töö kirjutamiseks kulutada, aga võibolla see ongi jälle hea põhjus viilida. Enne nädala lõppu ma jälle arvuti/interneti ligi ei pääse.
Ja Sinuga kohtumisest saadik ei suuda ma leida selgust selles, mis viimasel õhtul meie vahel oli - tunne on, nagu oleks olnud üks Tätte laul - et kas oleks me huuled võinud puutuda ja mis jäi olemata, ja kas see oli hea või halb, et midagi ei olnud või oli ikka midagi. Hästi segane lause sai, aga see peabki väljendama hästi segast olekut ...
Vaatasin P saadetud pilte - nimekirjast nägin, et ta ka Sulle nende lingi saatis - ja tundsin, et segadus ei muutu sugugi väiksemaks. Paar pilti kopeerisin endale kataloogi, kus on pildid, mida ma parema meelega igaühele ei näita :)
Ja ega vist enne selles segaduses selgust ei saa, kui Sulle külla tulen - või läheme tõesti Pariisi (Pariisis suren ma kord vihmasajus, on sellest päevast mälestuski ajus - Urbidelt). Mul jäi eelmine kord d'Orsay muuseumis käimata ja selle vea ma tahaks parandada võimalikult kiiresti. Seda enam, et praeguse plaani järgi mind ei ole Hamburgis ja nii oleks järgmine kokkusaamine alles pika-pika aja pärast!
Kallistades,
K
Lõppu veel Doris Karevalt "Odysseus" veidi allegooriliselt:
Ma ei tüssanud Sind,
Odysseus.
Ma olin, kes olen - nõid.
Kõik on joonud sest
kuldsest peekrist.
Ainult sina jäid.
Ma armastan tarkust ja julgust,
Odysseus.
Rõõm, mille tõid,
on väärt, mida iganes soovid.
Võid jääda - ja minna võid ...
