must mees

Jessenini luuletus aegade hämarusest - kummitamas koolilõpuklassis ja uuesti ummikussejooksnud suhte kajana keskea teise poole alguses... Jessenini luulekogumiku leidmine üleküllastunud raamatuturul on üsna keeruline - ainuke variant ongi lõpuks antikvariaat ja raamat aastast 1970.

..........

Mu sõber, mu sõber!
Olen haige, haige väga!
Mitte ei tea, millest tuleb mu piin.
Kas sellest, et tuul
paljail põldudel ägab,
või et nagu september puid
laastab ajusid viin.

Just nagu linnu tiivad
tilpnevad mu kõrvad.
Enam jalad ei jõua kanda
kaelal õõtsuvat pead.
Must mees,
must, must,
must mees
istub mu voodi kõrval,
must mees
öö otsa mind ärkvel peab.

Must mees,
näpp järje peal, jälgis teoses,
kui kirstu ääres munk
minu mõnituseks loeb
mulle kõigest, mis on
Ühe loodri ja lakardiga seoses,
ja hirm ja ahastus
mu hinge poeb.
Must mees,
must, must!


"Kuule, kuule,"
ta pomiseb armutult.
"Ses raamatus on palju
toredaid mõtteid ja plaane.
Elas see mees ühel maal,
kus on arvutult
kõige jälgimaid närukaelu
ja šarlatane.

Kuratlikult puhas on lumi
detsembrikuul sel maal
ja tuisud keerlevad
lõbusas tantsus.
Oli avantürist see mees,
kuid ta nimel oli kaal,
sest tal ei puudunud
võlu ja elegantsus.

Ta oli ka poeet,
uut sõna öelda püüdis
ja vene külale
lõi vaimustatud hümne,
ja vastikuks plikaks
ja oma kalliks hüüdis
ta ühte naist,

kes üle neljakümne.
Ta ütles: "Nupumeest õnn
ei jäta iial maha.
Õnn on näpuosavus
ja mõistuse pingutus.
Sest pole midagi,
et elus palju paha
teeb võlts ja valelik
käeringutus.

Kui oma keerdu veab
sind elu mitmekihtne,
ka siis, kui oled kurb,
ka raskeis kaotustes
käia naerul näoga
ja näida lihtne -
see ongi suurim kunst
all taevalaotuse."

"Must mees!
Mis tuleb sulle pähe?
Kust sa võtad selle?
Siin sind ei vajata.
Skandaalne poeet
mulle korda ei lähe.
Ole hea ja teistele
tast loe ja pajata."

Must mees mind vahib,
ta silmis on jahe tuli.
Mind põletab ta pilk,
ilge ja parastav,
nagu tahaks ta ütelda,
et olen kelm ja suli,
kes jultunult kellegi
paljaks varastas.

..........

Mu sõber, mu sõber!
Olen haige, haige väga.
Mitte ei tea, millest tuleb mu piin.
Kas sellest, et tuul
paljail põldudel ägab,
või et nagu september puid
laastab ajusid viin.

Olen akna all üksi kesk ööd.
Tusk jälgib mind kui kubjas.
Ei oota ma külalist,
ei sõpra truud.
Lai, kõle lagendik
on pehmes lumelubjas
ja nagu ratsasalk
aias seisavad puud.

Kurjakuulutav öine lind
nuuksub kusagil võikalt.
Kapju plagistab õues
puude ratsasalk.
Juba jälle see must
mu tuppa põikab,
silindrit kergitab,
istub toolile lohakalt.

"Kuule, kuule," ta kähistab,
hääles kurjus,
mu poole end kallutab,
mu näkku vahib ta.
"Ei ole näinud
veel ühtegi lurjust,
keda nii totralt ja tarbetult
unetus ahistaks.

Või aga ehk öötund
täidab sind meeleheitega?
On ju täiskuu aeg.
Mida vajad sa hingele toeks?
Kas ootad, et salaja ilmuks
donna paksude reitega
ja imalat kõduluulet
sa talle ette loeks!

Ah, armastan poeete!
Saan nalja sest veidrast tõust!
Hingeomane on mulle
nende härrade perutus,
kui vinnides kooliplikale
pikkade juustega lõust
maailmadest räägib,
ise tulvil erootilist erutust.

Ühes Venemaa külas
keset metsi ja soid,
kas Kaluugas või Rjazanis,
täpselt ei tea ma,
elas kord üks poiss,
lihtne külapoiss,
sinisilmne ja heleda peaga ...

Ja temast sai poeet,
uut sõna ta öelda püüdis
ja vene külale
lõi vaimustatud hümne
ja vastikuks plikaks
ja oma kalliks hüüdis
ta ühte naist,
kes üle neljakümne."


"Must mees,
see kõik on ilge vale!
Sinust endast on see,
sa nurjatu laimusepp!"
Mu hing kargab täis
ja kiusajale
otse vastu vahtimist
lendab mu kepp ...

..........

... On kustunud kuu.
Aknas on uue päeva sina.
Oh sina, öö!
Miks sa kõike nii moonutad?
Silinder peas,
tühjas toas olen mina ...
Lõhutud peegli ees
ma üksinda konutan ...